Heihoo, ei joo. Tegelt hui ei joogi. Igast huvitavaid asju on olnud viimasel ajal ja palju on juhtunud minu kui oiviku ja raamatukoi jaoks. Pole viitsind kirjutada eriti sittagi, sest lihtsalt pole viitsind. Sisustan oma vaba aega sokkide kudumise, sallide heegeldamisega ja loomulikult ka raamatute lugemisega. Kolmapäeviti käin kangas ja nööbis endale erinevaid lõngakerasid ja siidirulle ostmas, sest siis saab alati 5% soodustust. Üks kord, kui avastasin, et mul on nii igav elu, siis mõtlesin minna uude Solarise keskusesse. Läksid sinna mina, mu õlakott täis raamatuid ja sulepäid ning sõber Vootele. Kuna Vootele on kirjanikeliidu president, siis me läksime sinna keskusesse raamatupoe "Apollo" avamisele. Tal pidi seal oma uut raamatu "Sügav põrgu" esitlema, mis oleks võind sama hästi kanda nime "Mineputsi". Suureks õnnetuseks pritsis enne sisenemist mind täis üks mingi kuradi beemvee, mille juht näitas mulle sõitmise ajal perset ka veel pealekauba. Kuid sellest pole lugu, ma olin just eelneval päeval oma taskurätiku ära triikinud ja selle endale rinnataskusse pannud, sest Eesti halva kliima tõttu pean pidevalt oma riideesemeid puhastama keset linna. Nii, siis olime peaaegu sisseastumas, kui ma jäin lihtsalt haledalt liikuva ukse vahele. No türa küll, see mehaaniline raibe lömastas mu viimase bestselleri kümneks haledaks tükiks. Puts ja pundar küll. Võtsin põuetaskust välja teise taskurätiku
, mis on mul ära triigitud juhuks, kui mul romantiliste draamade lugemise lõpusirgel pisar silma tikub. Pühkisin pisarad ära ja astusin kaubanduskeskusesse. Mu ees oli kari 13-aastasei munnipäid, kes ei tunne ilmselt sõna "normaalsus". Talla alla ulatuvad juuksed ja kolme haruga teksapüksid ei ole märk normaalsusest. Ilmselt on tegu ebanormaalsuse või hoopistükis pederastiaga. Kuna see tekitas minus nii sügavat depressiooni, siis ma võtsin välja oma kolmanda taskurätiku ja märkmepaberi, kuhu ma kirjutasin üles kõik hetkeemotsioonid. Suures "Apollo" raamatupoes oli seekord kahjuks katus sissevarisenud ja raamatuesitlus jäi ära. Vootelel tuli hea mõte minna kuhugi kõhtu täitma. Läksime viimasele korrusele ja otsisime meile sobivat restorani, kuid truu looduslapsena on seda raske leida. Mu lemmiktoit on toores hundiliha ja kevadine kasemahl, mille kõrvale ampsan ka mõne käbi. Põhiline on see, et ma ei kasuta kunagi ühtegi sööginõud, kõik otse maast ja paljaste kätega, ei mingit keraamikat ega metallhuinjaad raisk! No hui leidsimegi sellise menüü ja õhkkonnaga restorani sealt, otsustasime Solarisest nahui tõmmata. Täitsa vittus, me ei leidnud väljapääsu enam. Käisime kuskil 34 korda edasi-tagasi ja ikka ei leidnud peaust. Vootele kammis see nii ära, et ta hüppas 5ndalt korruselt alla ja sai surma. Ma nii loll mees polnud, sest mu sihikindlus on piiritu. Lõpuks leidsin ennast maa-alusest parklast ja üritasin väljapääseda sealt, kus sõidavad autod. Liiklusmärke ma kahjuks ei tunne ja seetõttu jäin ka kogemata auto alla, sest see ala oli mõeldud ainult autodele liiklemiseks. Mind viidi erakorralisse-meditsiinilisse-ambulatoorsesse-intensiivravisse, kus ma veetsin aega 3 nädalat. Diagnoosiks pandi liigne vaimupuudulikkus. Sisustasin oma aega raamatute kokkuvoltimisega, mis koos minuga auto alla jäid ja rattakoobastest läbi vurasid. Õnneks sain neid ka veel lugeda.
Veel üks huvitav seik oli see, kui ma vanematega Kristiine keskusesse läksime. Eesmärk oli jalatseid leida. Ma uurisin terve kaubamaja võimalikud jalatsipoed läbi 10 minutiga. Peale seda helistasin emale ja küsisin, kus nad on. Vastuseks oli "kingapoes Walking". Nii, selge, asusin sinnapoole teele. Kaugelt juba nägin, et isa oli juba ammu väsinud poes olemisest ja jalatsite valimisest. Nimelt - emal oli vaja jalatseid. Point oli selles, et tal polnud vaja lihtsalt jalatseid, vaid "õueslumerookimiseksjaniizamajalutamiseks"-jalatseid. No türa-jüra, kuidas see küll võimalik on, et teil naistel on olemas peojalats,koolijalats,sisejalats,spordijalats,söögitegemisjalats,magamisjalanõu,mölisemisejalavari. Täiesti võimatu naqq. Aga ma leidsin sellele üpriski teadusliku seletuse. Vanal ajal, kui naised käisid marju korjamas, siis nad ei saanud ju panna mustikaid,pohlasid,viinamarju ja karusmarju ühte ja samasse korvi, oli vaja erinevust. See-eest meestel oli alati olemas kõikvõimas oda või relv, millega sai loomi küttida, süüa teha, peitust mängida ja naist rahuldada. Vot sulle erinevust. Samas, kui kõik oleks meiesugused türapead, siis oleks üldse päris võimatu elada - teeksime kõik omavahel sugu ja saaks geenipuudulikkusega järglaseid. Tehke sugu ja tundke hästi end siis!
Tuesday, November 10, 2009
Sunday, October 11, 2009
Okseforell
Reedel toimus meil palju poleemikat tekitanud rebaste pidu. Põmst saime 2 päeva ennem teada, et pidu toimub okseforellis siiski. Ohhetusi ja ahhetusi tuli igast suunast ja igast suust, kust vähegi võimalik. Peale selle veel hakkas pool minu klassi üldse kartma ja otsustati üldse tulemata jätta. Kellel oli häda kojusaamisega öösel, kes läks mujale jooma ja kes on lihtsalt nõrk. Aasta lõpus kingin meie abiturientidele raamatu "Miljon põhjust, miks mitte juua klassikaaslastega". Viimane võimalus oli juua kõigil koos, aga sellest ei haaratud kinni.
Varustus oli kella kaheksaks olemas ja hakkasime minema. Kohale jõudes ootas meid ees üpriski üllatav pilt. Maja ujus inimestest suhteliselt, esindatud oli vanusegrupp 7-20. Esimese asjana kuulsin ma seda, et Tõnis on ennast juba suutunud parajaks poisiks juua ja korraldab teemat üleval. Läksin vaatama ning tuppa astudes ta lihtsalt röökis näkku õigekeelsussõnastikust võetud sõnu järjest. Otsustasin seltskonda vahetada. Igas toas oli kedagi ja midagi, mis oli naljakas. Ahelevad alaealised, ülejoonud rebased, ülbitsevad rebased ja ülerebased. Õhtune slogan oli "tutid ja viiiiinaad" (hääldada D#3Molll-Duuri noodi järgi). Seda sai pea terve õhtu karjuda. Ah jaa, ülesse korrusele astudes nägin ma esimese asjana kahte emo, kes arutasid maailma mõttetuse üle ja viha selle vastu, fuck the world! Mees-soost kodanikule, kes võis tegelt olla bi-seksuaal, ei olnud võimalik otsa vaadata, sest ta vaatevälja kattis tume must kardin(saite ikka aru vä?) Tüübilt, kes pole kunagi näinud ilmavalgust oma soojengu tõttu, ei saagi nõuda normaalsust, olgem tolerantsemad eksolä.
Muusika oli niivõrd sitt, kuid see-eest küttis rahva emotsioonid nii lakke, et roniti isegi laua peale, kaminasse, peapidi pliita alla, wc-potti ja nägupidi kerisele. Niivõrd hea muss oli, raisk!
Laura tegi seal oma miljoni-kroonise fotokaga pilte, millest paljud ma suutsin ägedalt ära rikkuda. Tsikid poseerisid ühe kõva musipildi, mille pildistamise ajal ma lihtsalt trügisin kõht ees kaamera ette, et pilt lihtsalt ära rikkuda. "Ähh, sa oled nii loll!" ei jäänud ka seekord tulemata :D
Ma ise hui tantsingi ja hui käisin saunas. Tegelesin aint joomise ja lolluse suust välja ajamisega. Ühel hetkel, kui ma tahtsin saada tuppa, kus olid kõik mu asjad, siis ma lihtsalt ei saanud teha. Põhjuseks oli see, et Majandusproffessor oli kaine rool järgmine päev ning vajas puhkust. Kühvel vägistas ka seal mingit naist ning nad otsustasid toa isoleerida. Nad lükkasid vist kõik võimalikud asjad ukse ette, et keegi nende porni ei segaks. Ma kaua ei pidanud õnneks ootama, sest uks oli lõpuks lahti (ilmselt seal sees pool läks ka midagi kellegil lahti :D:D)
Tra, mingi ilge ilapanemine käis ka tubades vahepeal, mul on siiralt kahju nendest, sest ma nende asemel ei julgeks esmaspäeval otsagi vaadata koolis üksteisele. Samas, ei saa unustada ka asjaolu, et lasteporno on tänapäeval populaarne valdkond. Pidu oli normaalne, kuni lõpuks hakkasid ikkagi maakatest türapead peole tulema. Esimesena tuli mingi triiksärgiga tüüp, klaas käes, ning pakkus mulle klaasist gepsu. Ta ei tundunud absoluutselt usaldatav tüüp, seega jäi ära. Järgmine hetk oli seal vist juba 787 maa-ossi, kes tulid majja. Probleemküsimuseks sai see, et tema naise VIIETEIST TONNINE GUCCI JOPE ON MEIE MAJAS! Tal muidu oleks pohhui olnud, aga see oli ikkagi VIISTEIST TONNI MAKSEV GUCCCI JOPE! Õnneks ta osad sõbrad olid normaalsed ja tirisid ta ära sealt.
Magasin tunni või 2 ja siis läksime nahui. Linnas sõime kõhu täis ja läksime koju magama ära.
Varustus oli kella kaheksaks olemas ja hakkasime minema. Kohale jõudes ootas meid ees üpriski üllatav pilt. Maja ujus inimestest suhteliselt, esindatud oli vanusegrupp 7-20. Esimese asjana kuulsin ma seda, et Tõnis on ennast juba suutunud parajaks poisiks juua ja korraldab teemat üleval. Läksin vaatama ning tuppa astudes ta lihtsalt röökis näkku õigekeelsussõnastikust võetud sõnu järjest. Otsustasin seltskonda vahetada. Igas toas oli kedagi ja midagi, mis oli naljakas. Ahelevad alaealised, ülejoonud rebased, ülbitsevad rebased ja ülerebased. Õhtune slogan oli "tutid ja viiiiinaad" (hääldada D#3Molll-Duuri noodi järgi). Seda sai pea terve õhtu karjuda. Ah jaa, ülesse korrusele astudes nägin ma esimese asjana kahte emo, kes arutasid maailma mõttetuse üle ja viha selle vastu, fuck the world! Mees-soost kodanikule, kes võis tegelt olla bi-seksuaal, ei olnud võimalik otsa vaadata, sest ta vaatevälja kattis tume must kardin(saite ikka aru vä?) Tüübilt, kes pole kunagi näinud ilmavalgust oma soojengu tõttu, ei saagi nõuda normaalsust, olgem tolerantsemad eksolä.
Muusika oli niivõrd sitt, kuid see-eest küttis rahva emotsioonid nii lakke, et roniti isegi laua peale, kaminasse, peapidi pliita alla, wc-potti ja nägupidi kerisele. Niivõrd hea muss oli, raisk!
Laura tegi seal oma miljoni-kroonise fotokaga pilte, millest paljud ma suutsin ägedalt ära rikkuda. Tsikid poseerisid ühe kõva musipildi, mille pildistamise ajal ma lihtsalt trügisin kõht ees kaamera ette, et pilt lihtsalt ära rikkuda. "Ähh, sa oled nii loll!" ei jäänud ka seekord tulemata :D
Ma ise hui tantsingi ja hui käisin saunas. Tegelesin aint joomise ja lolluse suust välja ajamisega. Ühel hetkel, kui ma tahtsin saada tuppa, kus olid kõik mu asjad, siis ma lihtsalt ei saanud teha. Põhjuseks oli see, et Majandusproffessor oli kaine rool järgmine päev ning vajas puhkust. Kühvel vägistas ka seal mingit naist ning nad otsustasid toa isoleerida. Nad lükkasid vist kõik võimalikud asjad ukse ette, et keegi nende porni ei segaks. Ma kaua ei pidanud õnneks ootama, sest uks oli lõpuks lahti (ilmselt seal sees pool läks ka midagi kellegil lahti :D:D)
Tra, mingi ilge ilapanemine käis ka tubades vahepeal, mul on siiralt kahju nendest, sest ma nende asemel ei julgeks esmaspäeval otsagi vaadata koolis üksteisele. Samas, ei saa unustada ka asjaolu, et lasteporno on tänapäeval populaarne valdkond. Pidu oli normaalne, kuni lõpuks hakkasid ikkagi maakatest türapead peole tulema. Esimesena tuli mingi triiksärgiga tüüp, klaas käes, ning pakkus mulle klaasist gepsu. Ta ei tundunud absoluutselt usaldatav tüüp, seega jäi ära. Järgmine hetk oli seal vist juba 787 maa-ossi, kes tulid majja. Probleemküsimuseks sai see, et tema naise VIIETEIST TONNINE GUCCI JOPE ON MEIE MAJAS! Tal muidu oleks pohhui olnud, aga see oli ikkagi VIISTEIST TONNI MAKSEV GUCCCI JOPE! Õnneks ta osad sõbrad olid normaalsed ja tirisid ta ära sealt.
Magasin tunni või 2 ja siis läksime nahui. Linnas sõime kõhu täis ja läksime koju magama ära.
Wednesday, October 7, 2009
Hõissa Kool!
Türa, ma juba kirjutasin siia midagi, aga kogemata kustutasin ära. Alustan uuesti siis. Mu viimane sisse(k)anne oli täpselt kuu tagasi ning siis arvasin, et kuus korra võib midagi kirjutada. Õues on nii lahe ilm viimasel ajal, sest ilmapede mängib taevas pidevalt ilmaruletti. Ilmselgelt läheb tal see mäng kogu aeg perse või on ta liigses sõltuvuses hasartmängudest, sest ilm muutub sama kiirelt nagu pangaarve kasiinos. On vahepeal ka hetki, kus on võimalik 5 minutiks ennast reaalsusest eemaldada, sest päike,rahe,lumi,lörts,vihm,jäide,kaste, kolkend meetrit sekundis puhuv tuul korraga moodustavad unustamatu kogemuse terveks eluks. Nii hea on lihtsalt astuda mõlema jalaga poriloiku või saada mõne kastaniga silma. Vinge ilmaga kaasnevad ka vinged hommikud, kui pead ärkama toas, kus on muutliku suunaga öökülmad ja sama pime nagu karu perses. Kella seitsmeks pandud äratuse ma panen kinni kell 7 ja tahaks meelsasti edasi magada, kuid Eesti merelise k(l)iima tõttu saan ma igal hommikul jääpurikaga silmaauku. Karjed ja ropendus lööb emal närvi mustaks tihtilugu ning paar korda on ta mulle tee jaoks mõeldud keedetud vee lihtsalt pähe kallanud. Jama küll, kui mingi voodis ägisev piider ei saa hommikuti ülesse normaalselt ja ruineerib teisi inimesi. Hommikul ei jõua eriti sittagi teha ja autosse ma jõuan igal hommikul kõige viimasena. Lapsevanemana ma jätaks sellise tõpra üldse maha või siis auto ust avades laseks rämeda vilina saatel ketsi ja tõmbaks nahui. Säh, pede! Kuid mul on nii mõistvad vanemad, et nad saavad aru sellest, et poeglane on lihtsalt nõdrameelne natuke ja ei saa hakkama. Raadios pean ma iga hommik kuulama Sky Plusi hommikuprogrammi, mis ajab mind rõvedalt oksele juba. Esiteks see, et nad räägivad ERITI ilaseid asju, mida pole mul absoluutselt vaja teada. Umbes, et "88-aastane inglanna kaotas süütuse", "46-aastane Alzheir-Dabibibi-Hujubi Iraanist raius oma peenise ära" JA NII EDASI. Vähe sellest, mulle on hakanud pinda käima Alari Kivisaar, kes on põhiboss seal, sest ta teeb väga sitta huumorit, sealjuures üritades ise jumala tõsine olla. Kunagi jättis ta hea mulje, aga mu emorastlik mõttemaailm ei aksepteeri enam selliseid mehi. Üks päev ta rääkis, et keegi oli teda Facebookis lisanud ja hakanud juttu rääkima. Türa, ma loodan, et sa trükid iga päev google otsingusse "Alari Kivisaar" ja sa leiad selle samuse jutu raisk. Ma nii väga loodan kuulda ta seiklust sellest, kuidas ta jälle internetis surfas ja endast midagi avastas. Sitavares nihuke, raisk!
Koolis muidu on suht okei praegu. Väljaarvatud ülbitsevad rebased rebaste päeval ja muud tillinäppijad. Tundides midagi ei tee eriti, sest jääpurikas on silmaaugus kinni ja uni on peal terve koolipäeva. Veidi naljakas on vaid see, et võivad ikka inimestel olla tõsised ja murettekitavad probleemid stiilis "kas ma pean tõesti seda kaasa kirjutama?" "ärme seda töösse pane, nii palju on õppida!!!", "mhhh tssss, ma ei jõudnud ju kirjutada!!!" JA NII EDASI. Ma siiralt arvan, et kooliasju ei peaks võtma tegelikult niii tõsiselt. Kool on tapnud enamustes igasuguse loovuse ja mõttevõime, mida niigi on aint teelusika täis antud.
Peale kooli ma lähen maaliini bussile number 21 ja see on alatihti täis allameetriseid rüblikuid. Türa, ilgelt närvi ajab, ma ütlen! Neid on tavaliselt bussis 156, kuid oma väikese olemuse tõttu võib igale pingile panna 25 last, sest siis nad mahuvad ära. Häiriv faktor on see, et nad pidevalt lõugavad ja märatsevad ning jooksevad bussis VÕI kuulavad aifõunist muusikat või helinaid. Ma ei tea, miks pole reisisaatjatele veel antud luba kasutada relva, sest see parandaks kriitilist olukorda märgatavalt. Asjale lisab vürtsi juurde see, et nad on ise väiksemad, kui nende koolikott on. Türa, jumala lahe oleks küll, kui kunagi ootad oma last kooli ja siis kaugelt vaatad, et kas ta on inimene või tigu, sest küljes kasvab viieruutmeetrine koda.
Ma rohkem ei viitsi kirjutada
Koolis muidu on suht okei praegu. Väljaarvatud ülbitsevad rebased rebaste päeval ja muud tillinäppijad. Tundides midagi ei tee eriti, sest jääpurikas on silmaaugus kinni ja uni on peal terve koolipäeva. Veidi naljakas on vaid see, et võivad ikka inimestel olla tõsised ja murettekitavad probleemid stiilis "kas ma pean tõesti seda kaasa kirjutama?" "ärme seda töösse pane, nii palju on õppida!!!", "mhhh tssss, ma ei jõudnud ju kirjutada!!!" JA NII EDASI. Ma siiralt arvan, et kooliasju ei peaks võtma tegelikult niii tõsiselt. Kool on tapnud enamustes igasuguse loovuse ja mõttevõime, mida niigi on aint teelusika täis antud.
Peale kooli ma lähen maaliini bussile number 21 ja see on alatihti täis allameetriseid rüblikuid. Türa, ilgelt närvi ajab, ma ütlen! Neid on tavaliselt bussis 156, kuid oma väikese olemuse tõttu võib igale pingile panna 25 last, sest siis nad mahuvad ära. Häiriv faktor on see, et nad pidevalt lõugavad ja märatsevad ning jooksevad bussis VÕI kuulavad aifõunist muusikat või helinaid. Ma ei tea, miks pole reisisaatjatele veel antud luba kasutada relva, sest see parandaks kriitilist olukorda märgatavalt. Asjale lisab vürtsi juurde see, et nad on ise väiksemad, kui nende koolikott on. Türa, jumala lahe oleks küll, kui kunagi ootad oma last kooli ja siis kaugelt vaatad, et kas ta on inimene või tigu, sest küljes kasvab viieruutmeetrine koda.
Ma rohkem ei viitsi kirjutada
Monday, September 7, 2009
Tere õhtust
Ma vist lahendasin teie mure just - te ei pea enam igakord mu blogi vaadates pettuma, et see pede ei ole jälle mitte midagi kirjutanud.
Suvel ma lugesin ilukirjanduslikke novelle, käisin rahvusraamatukogu kohvikus teed joomas ning aleksandri kooki söömas, samal ajal lugedes kreekakeelseid eeposeid paljastest meestest. Vahepeal käisin Henrik Normanni huumorikoolis naljaõpetust omandamas ja mainimata ei saa jätta ka minu musikaalsust ja rahvuslikkust - röökisin ülimpeensusteni ulatuva nooditäpsusega laule kaasa laulupeol, tantsupeost ma ei hakka rääkimagi. Suvel sain 18-aastaseks ka veel. Sündimis päeval käisin aktivistidega, kellel on väga jämedad prilliraamid, üleõla kott ja puhevil mopisoeng, vanalinna vaatamisväärsustega tutvumas. Kõige lahedam oli see Toome kirik seal! Ämeising lausa! Pärast erutasime oma meeli rahustava džembe- ja bongomänguga õhtuses kesklinnas. Suve kohta ütleks nii - sa oled parim, mis minuga juhtunud on(L)!
2 nädalat enne kooli ma oleks tahtnud kõik meedia-allikad põlema panna, sest iga teine reklaam sisaldas sõna "kool". "Hei-hei, tulge odavaid koolivihikuid ostma!"; "Koolialguse puhul pakume teile soodsaid arvuteid 99-krooniga!": "Kooliaeg on kohe käes, tule Rimisse!" teate ju küll, rohkem pole vaja. Üks õhtu virutasin kannaga telekasse sellepuhul ja nüüd pean elulõpuni vanematele kuuekümneneljatonnise LCD&Plasma&MegaHighQuality-televiisori eest oma hinge ohverdama ja tööd rügama.
1. septembri hommik algas massiivse ropendusega, sest kell 7.30 oli äratus, ma juba niii ootasin neid hommikuid, kus kiirelt ülesse ärgates on vererõhk 756 ja silme eest käivad läbi kõik spektrivärvid! Panin ülikonna ja kikkis lipsu peale ja läksin kooli. Pidime kaasa võtma 2 pulgakommi, sest me pidime väiksed lapsed viima aktusele. No ära üllata jälle, direktor pani oma mixteibi tööle ja siis tuli see vana hea ümmargune jutt, mida kuuleb igal aktusel - õppige hästi, tehke tööd, nähke vaeva.Loomulikult eksis jutu vahele ära ka mõni Benjamin Franklini tsitaat, millest ilmselgelt mitte ükski 1. klassi õpilane aru ei saanud. Minu poolt veetav lapsel ei sujunud eriti koolielu, arvatavasti on ta ülinorm vend! Raamatuid pole ma siiamaani täies ulatuses koju viinud, mis näitab ka minu suurt kiindumust kooli vastu. Kool on niii euroks remonditud, et ilma viietonnise valge tallaga, lahtise jalatsita ei ole võimalik kooli minna. Kuna kool vastab maksimum euronõuetele ja -standarditele ja -normidele, siis ilmselt on piiratud ka hapnikusisaldus õhus, sest 50 miljonit maksvat ventilatsiooni ei panda tööle selle tõttu, et terve kooli aasta ventilleerimist maksab veel omakorda 50 miljonit. Hommikul, kui peab koomase peaga ronima 4. korrusele, siis sa lihtsalt oksüdeerud veeauruks ja CO2-ks.
Kool avati pidulikult Edgari ja muude tähtsate tüüpide vastuvõtuga, kus nad lõikasid pidulikult läbi uksel oleva lindi. Debiilne tegelane nagu ma olen, ronisin ma ka sinna, kuid mitte asjata - ma olin üks kandikupoistest, kes hoidis kääre kandikul ja ulatas need pidulikult tähtsatele tegelastele. Ilm oli raju ning tuul oli kuskil 35 m/s. Lindid lõigatud, suutsin ma pillata terve õpetajatehulga ja tähtsate tüüpide ees enda plekist kandiku vastu asfaldit, mis oli lihtsalt muusika mu kõrvadele! Ajaloo õpetaja ütles, et see oli päeva parim. Loodetavasti meeldis ka Edgar Savisaarele see - on näha, et Hendrik Normanni huumorikoolist oli abi suvel.
Kooliseiklustest aga edaspidigi, ning hüvasti jätab minu eest teiega Arnold
PS! TULEB lõpuni vaadata.
http://www.youtube.com/watch?v=VM8842spNtQ
Suvel ma lugesin ilukirjanduslikke novelle, käisin rahvusraamatukogu kohvikus teed joomas ning aleksandri kooki söömas, samal ajal lugedes kreekakeelseid eeposeid paljastest meestest. Vahepeal käisin Henrik Normanni huumorikoolis naljaõpetust omandamas ja mainimata ei saa jätta ka minu musikaalsust ja rahvuslikkust - röökisin ülimpeensusteni ulatuva nooditäpsusega laule kaasa laulupeol, tantsupeost ma ei hakka rääkimagi. Suvel sain 18-aastaseks ka veel. Sündimis päeval käisin aktivistidega, kellel on väga jämedad prilliraamid, üleõla kott ja puhevil mopisoeng, vanalinna vaatamisväärsustega tutvumas. Kõige lahedam oli see Toome kirik seal! Ämeising lausa! Pärast erutasime oma meeli rahustava džembe- ja bongomänguga õhtuses kesklinnas. Suve kohta ütleks nii - sa oled parim, mis minuga juhtunud on(L)!
2 nädalat enne kooli ma oleks tahtnud kõik meedia-allikad põlema panna, sest iga teine reklaam sisaldas sõna "kool". "Hei-hei, tulge odavaid koolivihikuid ostma!"; "Koolialguse puhul pakume teile soodsaid arvuteid 99-krooniga!": "Kooliaeg on kohe käes, tule Rimisse!" teate ju küll, rohkem pole vaja. Üks õhtu virutasin kannaga telekasse sellepuhul ja nüüd pean elulõpuni vanematele kuuekümneneljatonnise LCD&Plasma&MegaHighQuality-televiisori eest oma hinge ohverdama ja tööd rügama.
1. septembri hommik algas massiivse ropendusega, sest kell 7.30 oli äratus, ma juba niii ootasin neid hommikuid, kus kiirelt ülesse ärgates on vererõhk 756 ja silme eest käivad läbi kõik spektrivärvid! Panin ülikonna ja kikkis lipsu peale ja läksin kooli. Pidime kaasa võtma 2 pulgakommi, sest me pidime väiksed lapsed viima aktusele. No ära üllata jälle, direktor pani oma mixteibi tööle ja siis tuli see vana hea ümmargune jutt, mida kuuleb igal aktusel - õppige hästi, tehke tööd, nähke vaeva.Loomulikult eksis jutu vahele ära ka mõni Benjamin Franklini tsitaat, millest ilmselgelt mitte ükski 1. klassi õpilane aru ei saanud. Minu poolt veetav lapsel ei sujunud eriti koolielu, arvatavasti on ta ülinorm vend! Raamatuid pole ma siiamaani täies ulatuses koju viinud, mis näitab ka minu suurt kiindumust kooli vastu. Kool on niii euroks remonditud, et ilma viietonnise valge tallaga, lahtise jalatsita ei ole võimalik kooli minna. Kuna kool vastab maksimum euronõuetele ja -standarditele ja -normidele, siis ilmselt on piiratud ka hapnikusisaldus õhus, sest 50 miljonit maksvat ventilatsiooni ei panda tööle selle tõttu, et terve kooli aasta ventilleerimist maksab veel omakorda 50 miljonit. Hommikul, kui peab koomase peaga ronima 4. korrusele, siis sa lihtsalt oksüdeerud veeauruks ja CO2-ks.
Kool avati pidulikult Edgari ja muude tähtsate tüüpide vastuvõtuga, kus nad lõikasid pidulikult läbi uksel oleva lindi. Debiilne tegelane nagu ma olen, ronisin ma ka sinna, kuid mitte asjata - ma olin üks kandikupoistest, kes hoidis kääre kandikul ja ulatas need pidulikult tähtsatele tegelastele. Ilm oli raju ning tuul oli kuskil 35 m/s. Lindid lõigatud, suutsin ma pillata terve õpetajatehulga ja tähtsate tüüpide ees enda plekist kandiku vastu asfaldit, mis oli lihtsalt muusika mu kõrvadele! Ajaloo õpetaja ütles, et see oli päeva parim. Loodetavasti meeldis ka Edgar Savisaarele see - on näha, et Hendrik Normanni huumorikoolist oli abi suvel.
Kooliseiklustest aga edaspidigi, ning hüvasti jätab minu eest teiega Arnold
PS! TULEB lõpuni vaadata.
http://www.youtube.com/watch?v=VM8842spNtQ
Friday, June 12, 2009
Summer jam
Ütleme nii, et konditsioon on suht mahedaks läinud viimase ajaga. Kooli lõpetasime kenasti kahe eksamiga - eesti keeles ja geograafias. Õpetajad hindasid mu tööd kolmega, järelikult on tegu kirjaoskamatu homo või muu sarnase tegelasega. Peale geograafia eksamit oleks ma võind astuda ökosüsteemi organisatsiooni näiteks, sest loodusemees nagu ma olen, siis suurenes mu teadmiste pagas tohutul jõul. Peale eksamit läksin metsa oravaid luurama ja kannelt mängima. Lõpuks oli mu ümber mitmekesine kamp loomi ja putukaid, kes mu meloodiatest infarkti pidid saama. Nii palju siis geograafiast ja sellega kaasnevatest tagajärgedest.
Suvi algas kõva partoouzega Tihemetsas. Kella kaheksa paiku õhtul laadisime oma varud peale ja asusime teele. Kuna eelmine kord oli kõva möll olnud, siis ei saanud ka seekord sitem olla. Enamus rahvast oli juba kohal ja andsid kergelt hagu juba - kes vesipiibule, kes ahjule. Maksime rahad ära ja selgus,et preili Kertu ei saanudki tulla (btw, tal on sünnipäev täna), Palju Õnne! Aga me ei visanud sellepärast püssi põõsasse ja alustasime soojendamisega. Õlle-peale-rummi-peale-õlle-õlle-peale-rummi. Pidu kulges suht normaalselt. Õhtupeale jõudsid kohale ka teised. Mari ja nii mõnigi teine jäid vulgaarse kelpaterrori alla (Marju läheb läbi Harju, haha). Tavalise peo kohaselt ei jäetud ka avamata armastuskaarte, kuid see on juba veits teise teraline teema. Ületee oli seal samuti üks peomaja ja kuuldavasti olid seal pulmad. Noh, pulmad siis pulmad, astuks ka õige läbi? Läksime sinna, väljas olid keskealised tüübid. Enne kui õieti olime saanud pärale jõuda, nägime aknast juba oma maja kutte sees juttu rääkimas ja torti järamas Saime teada, et siin on hoopis 60. juubel ja sünnipäevalaps oli ka väljas, soovisime mehelikult õnne talle. Seal ei passinud kaua ja läksime tagasi, kuid asi ei lõppenud veel. Mehed otsustasid ka meile tulla ja viina visata. Ma ise nendega koos ei olnud, aga mingihetk ma pidin nende naistele juhatama teed, kuhu nende meesisandad on läinud - izzzand jumaal, noortega siin kohe joooomaa vää?!
Karil ja Silveril oli mõistlik idee, et minna kell kuus hommikul naisi rebima linna.
Kahepeale saadi roolimisega hakkama ja jõudsime kohale. Söögiisu hävitasime Räägupasas ära ja läksime koju. Enne koju astumist mõtlesin natuke tukastada kodu lähedal pargis, kuid jäin sinna paariks minutiks deliiriumisse. Ärkasin ülesse ja läksin kodupoole, paarsada meetrit oli minna umbes. Vastu tuleb kiirabi auto, mis vist kutsuti mulle, sest mõni murelik kodanik arvas ilmselt, et ma olen suremas või midagi sellist. Võib-olla oleks kiirabiga ka mõistus kohale tulnud.
tsau.
Suvi algas kõva partoouzega Tihemetsas. Kella kaheksa paiku õhtul laadisime oma varud peale ja asusime teele. Kuna eelmine kord oli kõva möll olnud, siis ei saanud ka seekord sitem olla. Enamus rahvast oli juba kohal ja andsid kergelt hagu juba - kes vesipiibule, kes ahjule. Maksime rahad ära ja selgus,et preili Kertu ei saanudki tulla (btw, tal on sünnipäev täna), Palju Õnne! Aga me ei visanud sellepärast püssi põõsasse ja alustasime soojendamisega. Õlle-peale-rummi-peale-õlle-õlle-peale-rummi. Pidu kulges suht normaalselt. Õhtupeale jõudsid kohale ka teised. Mari ja nii mõnigi teine jäid vulgaarse kelpaterrori alla (Marju läheb läbi Harju, haha). Tavalise peo kohaselt ei jäetud ka avamata armastuskaarte, kuid see on juba veits teise teraline teema. Ületee oli seal samuti üks peomaja ja kuuldavasti olid seal pulmad. Noh, pulmad siis pulmad, astuks ka õige läbi? Läksime sinna, väljas olid keskealised tüübid. Enne kui õieti olime saanud pärale jõuda, nägime aknast juba oma maja kutte sees juttu rääkimas ja torti järamas Saime teada, et siin on hoopis 60. juubel ja sünnipäevalaps oli ka väljas, soovisime mehelikult õnne talle. Seal ei passinud kaua ja läksime tagasi, kuid asi ei lõppenud veel. Mehed otsustasid ka meile tulla ja viina visata. Ma ise nendega koos ei olnud, aga mingihetk ma pidin nende naistele juhatama teed, kuhu nende meesisandad on läinud - izzzand jumaal, noortega siin kohe joooomaa vää?!
Karil ja Silveril oli mõistlik idee, et minna kell kuus hommikul naisi rebima linna.
Kahepeale saadi roolimisega hakkama ja jõudsime kohale. Söögiisu hävitasime Räägupasas ära ja läksime koju. Enne koju astumist mõtlesin natuke tukastada kodu lähedal pargis, kuid jäin sinna paariks minutiks deliiriumisse. Ärkasin ülesse ja läksin kodupoole, paarsada meetrit oli minna umbes. Vastu tuleb kiirabi auto, mis vist kutsuti mulle, sest mõni murelik kodanik arvas ilmselt, et ma olen suremas või midagi sellist. Võib-olla oleks kiirabiga ka mõistus kohale tulnud.
tsau.
Tuesday, May 26, 2009
Seigeldes koolilainel
Tsau, pole ammu kirjutanud siia, mõtlesin nüüd, et äkki suudan midagi kokku vägistada. Põhjus, miks ma pole kirjutanud, on see, et kool on viinud mu ajudest (mul on neid rohkem kui 1, nii muuseas) välja viimse õnnehormooni ja fantaasiavõime.
Koolisündmused on olnud võimsamad ja aktuaalsemad, kui on seda europarlamendi valmised või muu taoline avalik sitt, mis ei vääri üldse mainimist minu tiheda graafiku kõrval. Igasuguseid arvestustöid on olnud vahepeal, endiselt olen ka Kapten laeval nimega "Järeltöö", millest kohe üldse lahti ei saa. Parasiitseks on see saanud mulle, aga kahjuks putukatõrje RAID või OFF ei ole veel siiamaani aidanud, ehk aitab järgmine aastal. Koolis aitavad mind edasi sõnad "äkki rebin kolme ära", "vist saan kolme", "ma ei tea, kas 1 või 2" - see iseloomustab minu kooliedukust terve gümnaasiumi vältel. Enamat ma pole viitsinud teha, sest mind tõesõna ei koti kuivad koolifaktid, mida ma arvatavasti juba homnepäev ei vaja. Noh, kahju on sellest ,et kui ma enda viljakust peaks kunagi rakendama, siis ma ei oska välja arvutada bioloogilist tõenäosust, et mu laps võib sündida downisündroomi või mõne muu puudega.
Täna oli väga kick ass päev koolis, esimestesse kehkadesse ei viitsinud minna, sest mu kehalised võimed on suuremad kui Mardo munn(Tulnukaossid, naerge nahui!!!!). Kolmandast tunnist hakkas meil pihta Keeleprojektide esitlus - tegime 8 kuud ränka ja rasket tööd, nägime vaeva viimse veretilgani ja laulsime üheskesi laulu "15 magamata ööd", Eda-Inese esitus on meie esituse kõrval üpris mannetu. Projekti eest ükski rühm hinnet ei saanud, vaid saime juurde lihtsalt ühe kursuse Soome keeles, mida vittu see veel tähendama peaks, et lihtsalt 1 kursus juurde, päris segi olete kamminud või ? 8 kuu materjal sai esitatud, siis hakkasin traageldama mööda koolimaja - otsisin oma laevale "Järeltöö" madruseid, st. õpetajaid. Kunstiajaloos vastasin suuliselt (noh, need suulise järeltöö naljad on alati naljakad olnud ju :D) 17. sajandi kunsti. Vastasin nii hästi, et õpetaja kiitis mu head mälu, mida ma ise pole avastanud endas, puberteedieas avastasime me kõik natuke teistsugusemaid võimeid ja kehaosi detailsemalt. Peale seda jooksin venekeele õpetaja juurde, vastasin talle juttu Venemaast. Ta ise oli üks projektijuhtidest ja kiitis väga meie grupi(kat)tööd, ta koguni arvas, et me polegi nii lollid, kui välja paistab, ja suudaksime rohkem, kui vaid õpiks. Sellel hetkel ma arvasin jälle, et võiksin kandideerida Haridusministeeriumisse või nii. Peale seda tammusin kajutisse nimega "Matemaatika", kus ma sain odavalt maha vehkides ja hädistades oma töö tehtud, teen siis ühe väga vinge matemaatilise nalja ka enda kohta - kursushinne piirväärtus läheneb kolmele, järeltööde arv on miinus lõpmatusest lõpmatuseni, kahanemine selles osas on null ning kasvamine tõuseb iga aastaga, esimene tuletis on see, et ma olen hulll värd matemaatikas.EHHEHEHEHE! Järgmisena läksin füüsikasse - ma tsiteerin seal toimuvat tegeuvst : "saan vist kolme". Vot nii.
Mis siis muidu. Ootan juba koolilaeva saabumist sadamasse ja suve nautimist.
Koolisündmused on olnud võimsamad ja aktuaalsemad, kui on seda europarlamendi valmised või muu taoline avalik sitt, mis ei vääri üldse mainimist minu tiheda graafiku kõrval. Igasuguseid arvestustöid on olnud vahepeal, endiselt olen ka Kapten laeval nimega "Järeltöö", millest kohe üldse lahti ei saa. Parasiitseks on see saanud mulle, aga kahjuks putukatõrje RAID või OFF ei ole veel siiamaani aidanud, ehk aitab järgmine aastal. Koolis aitavad mind edasi sõnad "äkki rebin kolme ära", "vist saan kolme", "ma ei tea, kas 1 või 2" - see iseloomustab minu kooliedukust terve gümnaasiumi vältel. Enamat ma pole viitsinud teha, sest mind tõesõna ei koti kuivad koolifaktid, mida ma arvatavasti juba homnepäev ei vaja. Noh, kahju on sellest ,et kui ma enda viljakust peaks kunagi rakendama, siis ma ei oska välja arvutada bioloogilist tõenäosust, et mu laps võib sündida downisündroomi või mõne muu puudega.
Täna oli väga kick ass päev koolis, esimestesse kehkadesse ei viitsinud minna, sest mu kehalised võimed on suuremad kui Mardo munn(Tulnukaossid, naerge nahui!!!!). Kolmandast tunnist hakkas meil pihta Keeleprojektide esitlus - tegime 8 kuud ränka ja rasket tööd, nägime vaeva viimse veretilgani ja laulsime üheskesi laulu "15 magamata ööd", Eda-Inese esitus on meie esituse kõrval üpris mannetu. Projekti eest ükski rühm hinnet ei saanud, vaid saime juurde lihtsalt ühe kursuse Soome keeles, mida vittu see veel tähendama peaks, et lihtsalt 1 kursus juurde, päris segi olete kamminud või ? 8 kuu materjal sai esitatud, siis hakkasin traageldama mööda koolimaja - otsisin oma laevale "Järeltöö" madruseid, st. õpetajaid. Kunstiajaloos vastasin suuliselt (noh, need suulise järeltöö naljad on alati naljakad olnud ju :D) 17. sajandi kunsti. Vastasin nii hästi, et õpetaja kiitis mu head mälu, mida ma ise pole avastanud endas, puberteedieas avastasime me kõik natuke teistsugusemaid võimeid ja kehaosi detailsemalt. Peale seda jooksin venekeele õpetaja juurde, vastasin talle juttu Venemaast. Ta ise oli üks projektijuhtidest ja kiitis väga meie grupi(kat)tööd, ta koguni arvas, et me polegi nii lollid, kui välja paistab, ja suudaksime rohkem, kui vaid õpiks. Sellel hetkel ma arvasin jälle, et võiksin kandideerida Haridusministeeriumisse või nii. Peale seda tammusin kajutisse nimega "Matemaatika", kus ma sain odavalt maha vehkides ja hädistades oma töö tehtud, teen siis ühe väga vinge matemaatilise nalja ka enda kohta - kursushinne piirväärtus läheneb kolmele, järeltööde arv on miinus lõpmatusest lõpmatuseni, kahanemine selles osas on null ning kasvamine tõuseb iga aastaga, esimene tuletis on see, et ma olen hulll värd matemaatikas.EHHEHEHEHE! Järgmisena läksin füüsikasse - ma tsiteerin seal toimuvat tegeuvst : "saan vist kolme". Vot nii.
Mis siis muidu. Ootan juba koolilaeva saabumist sadamasse ja suve nautimist.
Sunday, May 10, 2009
Nonii nahui
Päris julm on juba väljas, puud lehtes ja ilmad soojad - just nagu ongi vaja. Eelmine nv Künzikal käies oli Vellingul kaasas looduspervole omased lühkarid. Need on loodusega ühte värvi . Nendega käiakse põõsa taga oravaid piilumas ja oma sugutungi rahuldamas, sest need püksid on kindlasti olemas loodusfanaatikutel ja muidu liblikavägistajatel. Mulle meeldiks selliste pükstega käia järve ääres parmupilli mängimas, telk püksti (igal üks mõtleb telgi all muidugi seda, mida tahab), aga kuna ma olen niivõrd hull linnavurle, siis mul selleks võimalust pole olnud. Vahepeal olen aega sisustanud mere ääres käies, paar lamedat kivi taskus, et saaks nutumaik kurgus visata lutsu ja mõelda oma kurva elu järgi üle, fuck life-fuck world by Eminem. Mis siis muidu - nagu linnavurlele kombeks, olen käinud koolis ja saavutanud seal kõrgema taseme teadiste valdkonnas. Sain eesti keele töö kena kõveriku, sest ma ei oska teha lauseülesseehitusskeeme ja olen värdjas, et ei märka lausetele omaseid kõrvallauseid ja alistavaid sideühendeid.Kuigi terves töös oli mul 1 komaviga, ei ole ma vist piisavalt kirjaoskuslik õpetaja jaoks.Kunagi veel räägiti sellist juttu, et õpitakse enda, mitte teiste jaoks - praegusel momendil ma peaksin seda sitta õppima just õpetajale ju, kas pole ?. Mul on sellepärast kohe nii häbi, et kardan väljaheitmist omasugustest - väga intelligentsete ja tarkade seast.
Globaalseks probleemiks on saanud meile paljudele "Tõde ja Õiguse" pentaloogia I osa. Küsimusteks on olnud peensusteni ulatuvad detailid, mida pole raamatu autor ise ka täheldanud. Õpetaja on seda raamatut käianud läbi kuskil 50 aastat kindlasti, aga meie vaevleme alles esimese astme vaimuhaiguse käes ning ta küsib sellist kõrgemat teadust meilt. Järgimööda on saadetud ära tüüpe, kui õpetaja on küsinud suuliselt lisaküsimusi peale kirjalikku tööd. Sorry, et raamatut pähe ei õppinud, südamest väga vabandan. Täna alustasin 5. osaga, mis ei tundugi üldse nii sitt, kuid kui vaadata selle raamatu pikkust, mis on kuskil 25893 lehekülge, ajab see mind viimse maomahla tilgani oksele. Neljapäeval läheme õppereisile sinna samusele Vargamäele, kust Tammsaare sai innovatsiooni teha nii harukordne raamatuhord, mis on pilastanud rohkem inimesi, kui nõudis seda Holokaust. Oh aegu ammuseid.
Aa, minge persesse. Nüüd on msnis ja orkutis levimas eriti pederastlikud lingid, mis said revolutsiooniliseks huumorisoonepõletikuga inimestele. Kuskil leheküljel saab endast teha valimiskampaania reklaami, kuhu paned oma pildi, ning see töödeldakse ümber videosse, nagu on seda televiisoris. Uus sait tõi nii suurt boleemikat, et ma kohe mitte ei saanud olla mitte nii lahe ja uute vooludega mitte kaasaminev, siis tegin samuti vaimuka reklaami.
http://www.valimind.eu/ready/d5b5a50f454a4aa1fdb0b79f4c0dd363
Kas siis polnud naljakas vää? Kapist välja ja Brüsselisse, raisk ! Sina tuled lihtsalt kapist välja, vana geijunn, MINA tulen kapist välja ja lähen Brüsselisse!
Globaalseks probleemiks on saanud meile paljudele "Tõde ja Õiguse" pentaloogia I osa. Küsimusteks on olnud peensusteni ulatuvad detailid, mida pole raamatu autor ise ka täheldanud. Õpetaja on seda raamatut käianud läbi kuskil 50 aastat kindlasti, aga meie vaevleme alles esimese astme vaimuhaiguse käes ning ta küsib sellist kõrgemat teadust meilt. Järgimööda on saadetud ära tüüpe, kui õpetaja on küsinud suuliselt lisaküsimusi peale kirjalikku tööd. Sorry, et raamatut pähe ei õppinud, südamest väga vabandan. Täna alustasin 5. osaga, mis ei tundugi üldse nii sitt, kuid kui vaadata selle raamatu pikkust, mis on kuskil 25893 lehekülge, ajab see mind viimse maomahla tilgani oksele. Neljapäeval läheme õppereisile sinna samusele Vargamäele, kust Tammsaare sai innovatsiooni teha nii harukordne raamatuhord, mis on pilastanud rohkem inimesi, kui nõudis seda Holokaust. Oh aegu ammuseid.
Aa, minge persesse. Nüüd on msnis ja orkutis levimas eriti pederastlikud lingid, mis said revolutsiooniliseks huumorisoonepõletikuga inimestele. Kuskil leheküljel saab endast teha valimiskampaania reklaami, kuhu paned oma pildi, ning see töödeldakse ümber videosse, nagu on seda televiisoris. Uus sait tõi nii suurt boleemikat, et ma kohe mitte ei saanud olla mitte nii lahe ja uute vooludega mitte kaasaminev, siis tegin samuti vaimuka reklaami.
http://www.valimind.eu/ready/d5b5a50f454a4aa1fdb0b79f4c0dd363
Kas siis polnud naljakas vää? Kapist välja ja Brüsselisse, raisk ! Sina tuled lihtsalt kapist välja, vana geijunn, MINA tulen kapist välja ja lähen Brüsselisse!
Subscribe to:
Posts (Atom)
